TUULI LAULUDE SÕNAD

 

Oh, minu kallis, sa töötad väikeses poes:
kuus ruutmeetrit põrandapinda, 
aga sildil seisab – pesumaailm.

Seal on kõik kallis, 
väiksed poed ennast hinges peavad hoidma.
Tea, kuidas nad tal nime andsid?
Et paneks äkki -MAAILM või -PARADIIS?

Oh, mida sa küll virised, kallis,
sinu päralt kogu maailma aeg on seal poes.
Ma ei mõista, miks sa üldsegi ei salli,
et ma heidan sulle ette, et sa midagi ei loe.

Jagan kaarte õhtust õhtusse ma sigarite suitsus,
mängupõrgu pole miski paradiis.
Vahel tahaks kurta, et su väikekodanlikud hoiakud on lollid,
aga samas – ja mis siis.

Kuus ruutmeetrit põrandapinda 
võib olla su maailm ja su paradiis.

Kolme aasta pärast oled läinud mu juurest sa,
elad avaras majas naise, lapse ja koeraga.
Puhkad talviti Kuubal, riideid ostate Londonist…

Ja ühel päeval restoranis olete te kolm,
kus mina ette kannan road – nuudlid mereandidega.
Ja ma ei lähe veel, su laua juurest veel,
vaid küsin – oled sa nüüd õnnelik?
Sa vastad 
jaa 
või
ma 
ei
tea

Su silmavaates on ainult nälg
ja klaasist keha on kriime täis.
Vala hõbeda sisse jälg, 
et keegi ammu siin ruumis käis.

Ainus olija toas on ära,
ta sees on alles vaid teised veel.
Üks minut vaikust ja aasta kära
on võrreldavad sel veidral teel.

Andke ruumi
kohtuda iseendaga.

Ainus olija toas on ära,
ehk juba homme on tagasi.
Ta hetkel seisatab üksi säras,
vist sulgenud silmadki vagusi.

 

Libise ja liugle –
ees on lõputuid öid nii palju,
vaid libise ja liugle,
ees on jooke ja naeru ja nalja.

Vaid libise ja liugle –
kus on tema, sinu ainus, sinu kallis,
kui sa libised ja liugled?
Sa tead ju küll.

Libise ja liugle –
ees on hullutav lend pea hommikuni.
Libise ja liugle,
ees on unustus suur kui uim või uni.

Libise ja liugle –
kus on tema, sinu ainus, sinu kallis,
kui sa libised ja liugled?
Sa tead ju küll.

Ta on üksinda,
on jälle jäänud üksinda.

Ja sina libised, libised,
liugled ja libised,
tantsid ja libised
katkisel jääl.

Ees on jooke ja ränka pohmelli,
elu on teadagi lill.
Küsib kelner, kes šampuse tellis,
ja ütleb, kui palju on kell.

Kas ta magab, sinu ainus, sinu kallis,
kui sa tuled just nagu töölt?
Väga tasa sinu selja taga
ärkvel on terve öö.

Libise, libise, liugle ja libise,
keeruta, libise, liugle ja libise,
tantsi ja libise, liugle ja libise,
tantsi ja libise…

Kuni ta läeb –
ja ühel päeval ta läeb.

Jumalasse hakkad uskuma siis,
kui keegi läeb teispool piiri.
Tujuke ei tardu tuskuma siis,
kui toas elab vähemalt hiiri.

Kui sinu on maailma rahadevood,
siis tahad neid kellelgi anda.
Elu saab eluks vaid teisega koos,
ühiselt jaksate kanda.

Sa nädalat-kaks võid soolot elada küll,
üksinda puutuda linki
ja korteris kõndida, alastus üll,
huultel ei olegi minki.

Su lipsud las olla seal kapis üks kuu,
kes käivad su kodus, ei teagi,
kuid hiljem, kuid hiljem on miski muu –
süda jääb poolikuks peagi.

Peida süda suurde linna,
heida rinnust, lase minna,
siis on olla oivaline,
iseendas imeline.

Eksponaate mitte puutuda
ja mitte suitsetada!
Vahel läheb meelest,
vahel kisub vastupandamatu jõuga
näpud külge plastmodellile,
kelle seljas riided pole müügiks,
ainult vaatamiseks, ihaldamiseks
ja selleks, et veelkord pettuda
peegeldavsiledas pealispinnas.

Ka minu uks pole avali,
oma kleite hoian kapis,
kus kellegi käed neid ei puutu
nagu ka raamatuid.
Ära pühi tolmu, kui ma seda ei palu,
ära võta mu asju – need on minu asjad.
Palun jäta mind üksi,
ma olen niimoodi harjunud.

Elus läheb sassi elutuga,
kunstlikku hingamist oskad teha küll,
kinkides veel kellegi peale sinu
ühe nimetu öö.
Sobiva lämbuja leiad klubist 
või kinost 
või netist 
või poest 
või parklast 
või bussist
või taksost 
või pargist
või pubist, 
rannast 
või koolist 
või kontorist

ja siis

peida süda suurde linna,
heida rinnust, lase minna,
siis on olla oivaline
iseendas...

Sinu kõrval on hea
igal hommikul ärgata soojas toas üles.
Sinu kõrval on hea,
kui läbi mahedate lainete kannad mind süles.

Sa oled minu kõrval läbi kogu öö,
sa oled teistega ka!

Sinu kõrval on hea 
pikki vahemaid läbida, keerates rooli.
Ja su kõrval on hea 
ka nendel pidudel, kus ma ei tunnegi pooli, 

sest sa oled minu kõrval läbi kogu öö.
Sa oled teistega ka!

Kord sind kohtan tantsuhoos,
vahel nuusutame eetrit mamma pool.
Viigu saatus lahku meid –
ootan alati su rõõmsaid uudiseid!

Sest su kõrval on nii hea,
su nuppe vajutada tean ma.
Sest su kõrval on nii hea,
su nuppe vajutada…

Valgeid, nii valgeid õisi lumena 
mu jalge ees maas on nad taas enne suve
ja kuis võiksingi õhkõrnal haprusel sammuda.

Palgeid mu palgeid on paitamas tuul,
nõnda malbena veel oma teel väsib suul,
õhusuudluse toob sinult kaasa mu huulile.

Ja üks hetk minu peas nõnda rutuline
muudab külmunud maa muinasjutuliseks.

Valgus, vaid valgus võis tõrjuda hämaruse väe.
Nüüd ma näen, sind ma näen, olles ära 
tule üksainus kordki mu unne veel uitama.

Pelguse, selguse viis ainus puudutus mu peast,
sindki nean, samas tean –
varjuruudult tõid kui etturi valgele mind, valemängija

Ja su sõnad on nii allegoorilised,
et mu hinge hääl pentatooniliseks
muutumas on...

 

Vees, mille valasid klaasi,
päikesetõusu eel peegeldub taevas.
Mees, kes sa kadusid taas siit,
vahel kahtlen, kas oled sa väärt
üldse nii palju vaeva...

Õu on mu mineku ootel,
tulpidel piisad on reas 
justkui väikesed helmed.
Kõu võtab madalaid noote,
öisest vihmast on teed
nii värsked ja selged.

Jooksen su poole, jooksen su poole,
unustan vaeva ja hoole, vaeva ja hoole,
väsinud sinust ja endast, sinust ja endast,
ometi jooksen su poole.

Jälgi jätmata teele, jätmata teele,
pilti lompide veele, lompide veele,
tuuled on külmad ja niisked, külmad ja niisked,
kui ma jooksen su poole.

Vees, mille valasid klaasi,
päikesetõusu eel peegeldub taevas.
Mees, kes sa kadusid taas siit,
vahel kahtlen, kas oled sa väärt
üldse nii palju vaeva...
Nii palju vaeva…
Nii palju vaeva...
Nii palju – 

Igal pool on vaid pori,
kadund hool, jäänd vaid kuri.
Meri hall paistab siia,
lainevall paiskub liiva.

On sadu pilvi üle minu käinud täna
ja sadu silmis – mind vihm ei lase elu näha.

Mu rõdu all ühtäkki peatub keegi
ja taevas hall, näib, et vist teda nukramaks ei teegi.
Sa tule ka, ta lausub, ja lähme joome klaasi veini,
mispeale ma, mispeale ma kesk vihma seisma
hetkeks jäingi.

Ma vastan – ei, ei tule, kuni tänav püsib märg.

Hoia käest, kui kord lahkud siit,
kõigest väest – aega saab peatada.

Jääd mu pääle kui siidmust öö,
jään su pääle kui kaitsev loor.

Kunagi harjun hoidma sind kaugelt,
veel ei saa minna ja mitte nutta.

Vähe aega ja vähe raha,
palju mõtteid, 
mis tegudeks iial ei saa

Aeg-ajalt tunnen, et enam ei taha
minna vooluga kaasa
ses lõputus rahutus jões

Kas peeglikilde pean kiruma selles,
et nõnda harva 
kohtume öisel alleel

Saatus pilve viib mõnegi taeva,
mille päike on kahele hingele
ühendus teel

Musta kassi ju karta ei oska,
enne kui läheb ta,
viies kaasa kõik hea,
oma teed
Hea, nii hea olid sa, 
nii hea...

Mõnel veabki, ta leiab raha,
ostab kella, kuid aega juurde ei saa,
ei saa!

Aeg voolab liivana me peost

Mu kallis, mu kallis,
sa kaod mul kiiruga peost

Kümned aknad
hiire kiiskavvalge selg
Rääkima kui hakkan
Su palgeilt paistab pelg

On sul julgem
kui ma masinlikuks saan
Toas on valgem
näoks mul sinu jaoks ekraan

Sa oled siin siin siin
kuid su mõtted tapab võrk
digitaalne

Oled siin siin siin
kuid su tunded katab võrk
digitaalne

Töötlen andmeid
arvutustest puudub emotsioon
Analüüsin 
et meist järel on vaid kood

Istun voodil
puutevabana kui lind
Suudan leida 
sinu levi, mitte sind

Sa oled siin siin siin
kuid su mõtted tapab võrk
digitaalne

Oled siin siin siin
kuid su tunded katab võrk
digitaalne

Sa oled siin siin siin
kuid su silmis särab võrk
digitaalne

Oled siin siin siin
kuid me armastus on nõrk
ja digitaalne

Puudutan su nägu ja juukseid
kuid mind läbistab vaid vool

 

Saatuslik ootesaal
ma tulen su juurde kord tagasi
lõppjaam, terminal
olen su juures mõttes tagasi 
iga päev, iga tund (iga päev, iga tund)
öökuumas sajab lund
mu nahal sulab jää

Ma tunnen pulssi seiskuvat
stopp-kaader keset inimmassi
Näen, kuis lahkub kiirendades rong
ja kukun kokku nagu nukk

mu poole joostakse 
keegi kummardub mu üle
ja kuivad portselanist põsed
niiskeks pühib koristaja 
mopp

kihutad ära mu juurest
ei ole mõelnudki nii suurest
armastusest, mis põleb
armastusest, mis põleb

maailma vihmad jäävad nutma
mu peale peale peale

Ma pole leidnud
pole leidnud ühte nuppu sinu küljes



SÕNU TEISTE MUUSIKALE

It all happened in one day
Her stocks began to fall in price
It was the morning she got twenty eight
Her most unlucky cast of dice

She found a letter on the golden fridge
And heard a knocking on the door
A moving van was there to say
That she had gone past best before

Beauty as your currency will never last for long
There’s always someone richer – someone with a magic wand
First you meet her as his dentist, highschool friend or boss
Then in no time kiss his mouth and taste unknown lipgloss

She still believed it was a joke
And mixed some rum with diet coke
No good idea for a Sunday though

When he arrived she was asleep
And rose again for news too bleak
- all was final and she had to go

Suburban dream became a curse
With empty pockets in the purse
Too bad that money leaves without a trace

She tried to weep and tried to pray
She tried seducing him to stay
And was reminded that the place was his

On the following weeks
She started looking for a job
She made it clear that she was no cashere
Her nails too long to use a swab

For the first time in her life
Her beauty didn’t pay the bills
Feedback cut her proudness as a knife –
She just didn’t have the skills.

Beauty as your currency will never last for long
There’s always someone richer – someone with a magic wand
First you meet her as his dentist, highschool friend or boss
Then in no time kiss his neck and taste unknown lipgloss

All that was left – designer shoes
major depression breaking loose
and blinking memory of paradise

The taste of Cosmo fading on her lips
And cheap food showing on the hips
Some savings would have been so wise

She felt like dying, so uncool –
Fished out some coins from nearby pool
And then decided to ignore her fate

Just went online and typed „party“
Right there it was – all ladies free
They could have also added „desperate“

So baby danced, baby danced
Like a pretty doll in trance
But life was far now from stereo

No fancy house, no puppy dog
Her prince turned out to be a frog
She suddenly felt she was very old (4x)

Move, baby, move your brain
Gotta shaky shake your brain now

Move, baby, move your brain
Gotta shaky shake your bling-bling brain

Nagu kahvataks päikese palg, kui käe
annad mõtlikult pihku ja lõõskav päev
noolib mustikasuud ja su kullatud juus
teeb kadedaks õied mu peos.

Tüdruk väike, kuid pilgus on maailm lai,
sellest pudeneb tarkust ja võõraid maid.
Ühel päeval on keed sinu kaelas ja teelt
viipad enne, kui kaugusse kaod.

Oma viimaseil päevil ma ootan sind,
tuled tagasi, võõram, kuid väega hing.
Sinu õhkkerge lend kutsub järgima end
üle minekut hõikava maa.

Läinud on kuud, küpsenud aeg
ja murtud luud on võtnud kokku end liita
Raudse pendli sees end ilmutav tiksude hääl
öös uinutab, aol ta tuhmi virgumist veerib

Ammu söödud road
kraed ja käised kroogitud
see minek on kerge nagu linnu lend
on ammu surnud toad, kuid elab mees

Mis jäänd, on heitlik uim, pettepilt, miraaz
üks vaikne hääl end poetab ikka veel unne
Alati kauguses ta kutsub ja küsimus jääb,
kas loota veel või surra pooleldi vaevas

Otsib  ta  sõpra ammu kaotatut
või seda, kes siiani on võõras veel?
Ei reeda suu, kui hing ka nime teab

Suspicious of the course of history, present and future, half-crazed humans have the tendency to break all kinds of things before they actually crack. Their catastrophic mental and physical dexterity influences their emotions, their relationships, their possible success, benefits and happiness, their new cell phones that they wrack against the wall in anger, their fragile Chinese porcelain on the windowsills that falls down by the slightest touch of the owners. If you fear it, attack it. If you need it desperately, reject it. If you hate yourself, break yourself. It is safer to have it broken. 

Broken men's
broken song

The clock is ticking, its minute hands silently cracking in the beat of broken universe. Breaking is poison, breaking is power, it is the step that you take on the road that will never be built. It is the box of domino bricks that you buy having in mind not the game itself but the possibility of settling the bricks in a perfect line and then breaking the chain. When the walls fall, you feel relieved because it would never have worked anyway, you would not have won, you feel weak and human and nothing around you ever stays a whole, life is abating in unstability and doubts. So in the middle of the ruins of all breakable you sit and sing this 
broken song.

Most men play with the fire
few survive (the heat)
can you do it?

Most girls want to get married
less put their trust in love
can you do it?

Everyone seems off-balance
yet steady is strong
can you do it?

Knuckle down deeper values
(no shallowness)
can you do it do it?

Easy marks destroy your will
you concentrate
can you do it?

Inconstancy kills your army
be patient and breathe
can you do it?

Testing testing life's treasures
hope and love and faith
can you do it?

Testing testing life's treasures
hope and love and faith
can you do it?

Testing testing life's treasures
hope and love and faith
can you do it?

Feel free to go
feel free to close the chapter down
and tear out the pages of the story that you've been told

Listen to the outro 
listen to its silent flow
'Cause maybe it will guide your way
maybe throw you off the scent

It's a sound with its tail
in its mouth
A flavor that will last
The flavor of melting icebergs
and tender-hefted flight

It's the circuit on your lips
the blood in your endless veins
and listen, now it's beginning to
scintillate, to scintillate, to scintillate...

The cities of sound 
are being torn down 
(being taken down)
Leave those ruins behind
and step out to the light

Now the outro
will guide you
will tease you
will haunt you
and saturate you 

Veepiirile kerkib keerlev torn
häälekalt undab räästa all iil
viib vihinal lendu maast iidsed puud
vallatult hüplik on ta kulg
veel hoiab häält
oma mühava mantra jaoks
hoia eest, ta tuleb siit
ta tuleb siit
rahmeldab ja rahuneb
ja siis tormab aina edasi edasi edasi 
ees on valged väljad
sööstab luiteisse
silmad ja suu tuisuliiva 
karedat täis
nii käib see mäng

nüüd keerutab teel
ja tantsib
ta sammujäljed õhuski on reas
tolmuna
mis hiljem langeb katma maad
kui jäänud vagur tuul
nii soe, nii mõtlik ja nõrk
nagu polekski siin käinud torm
lahvatav äike ja tuhat tumedat varju kesk heituvat ilma 
ses marutöös
ta tulvavete muusika sai sängi jahedas jões 
ainus paik
kus kõik ka täheselge taeva all ei leidnud und
oli metsa murelik murd
oksalabürindi mustad jooned, rohul habras piisakett
ka koidu ajal peegeldamas ööd

Uinund maa kaugel all
on halli pilvepleedi sees
Kaasa rasked sajuveed 
on viinud kahvatukollase loojanguvalguse seal
Aga siin me silme all 
taevapaos särav tähevaap
helendab ja heliseb
ning lend viib meid pilvist noolena
üle linnutee, läbi öö

Päevade segunev värv
ja külma öö kirgas lõikav joon
Kõigest mis oli saab pea üksainus lend
üle tumeda maa, üle tumeda vee
Ja just siin me silme all 
taevapaos koidu värelus    
helendab ja heliseb
ning viib meid nüüd pilvist noolena
üle linnutee, läbi öö

Siuglev kaldarada
saared suured vabad
ladvad kahinaga 
kummardamas veele

Kumb on erk, kumb magab?
Näen sind kõhklevana
kaljud selja taga
varisemas teele

Rõkatab mu hääl
lõpmatuses lookleb
ees on ilmaäär
sööstan selle poole

Tõmme rebib maast
pööris tõstab taeva
udus langevas 
silman viimast laeva

Pilved vete süles
saavad lainevahuks
tõstad pilgu üles
hirmu surud alla
 
Keerlen valgusvihus
öö lööb helendama
ja mul on su poole pihud
sul on vaid vaja tulla

Rõkatab mu hääl
lõpmatuses lookleb
ees on ilmaäär
sööstad minu poole

Tõmme rebib maast
pööris tõstab taeva
udus langevas 
silmad viimast laeva

Kas ma ihkan taevast kuud?
On see pelk naiivne unelm?
Et meie vahel sõlmit’
Saaks vaikiv kokkulepe
Ma ei palu sinult kuud,
võid mind kutsuda realistiks.
See ei oleks muud kui lihtne
ümberkorraldus ja tehing 

Ühes majas ühes toas,
kuhu õhtuks kokku tulla,
oleks asemeid meil kaks
algul nii – küll hiljem jõuab… 
Ma ei arvagi, et kõik saaks olla klaar 
kui maine paradiis
Seda kohtab nõnda harva…
kui olla aus, siis mitte iial
Kuid kui sünnib kokkulepe, 
meie vahel, kokkulepe,
siis ehk argipäev ka armastuse toob.

Ma ei luba sulle kuud
ega vikerkaart või tähti,
ainult asjalikku rada
välja üksinduse veerest.
Saaks sinu poeg ka minu omaks
ja mu õlast sulle tugi,
see poleks ju nii halb –
meie koos?

Ühes majas ühes toas,
kuhu õhtuks vaikselt tulla,
poleks kohustusi liialt,
poleks muret ega sundi
Ma ei arvagi, et kõik võiks kesta 
kuni surm meid mõõdab
Sind ei püüaks eal ma petta, 
oled kaugelt liiga mõistlik… 
Kuid kui sünnib kokkulepe, 
meie vahel, kokkulepe,
siis ehk argipäev ka armastuse toob 
Ei pruugi olla see kui tundeist pulbitsev romaan,
kuid ehk argipäev ka 
armastuse toob 

On kõikjal musti tasse 
ja magamata öid 
Ma tuian toas ja pargiteel 
päevhaaval kuhjub töid 
Musta kohvi 
pean armukeseks nüüd 
Ei, ellu eal ei ärka 
mu saatus on see blues 
 
Ma varjudega vestlen 
ja vahel kogu öö 
Loen tunde siis ja minuteid 
mu süda vaevu lööb 
Musta kohvi 
kallan talle nüüd veel 
Mu hing on nõnda haige 
ja kaunis mõrkjas on meel 
 
Jumal ise näeb kuis naine ootab 
kui koju tee on kaotand mees 
kus hulgub ta ja kelle juures? 
kus on see baarilett ja 
vein ning sigarett? 
 
Ma kaeblen kogu päeva 
ja vähkren kogu öö 
On vastumürgiks nikotiin 
ja leevendust toob söök 
Musta kohvi 
on kõik põrandad täis 
See ajab mind hulluks: 
sa saabuda võid homme 
kuid kindlalt iial (ma) ei tea 

Kui latvu laastab marutuul 
ja juuri järab jäine suu, 
siis tuum, su hing, veel kindlamini kannab 
  
On vahel mets ka üksik puu 
Kui otsid jõudu, jäta muu 
ja endamisi laula – halleluuja 
  
Halleluuja, halleluuja 
Halleluuja, halleluuja 
  
Ei marmorlossi vaja meel, 
sul veendumus on kilbiks teel, 
kus kassikullast torne tõuseb taeva 
  
Ei sooja anna hiilgus suur, 
kui tühjus lõikab lihast-luust 
Sa täida maailm lauldes – halleluuja 
  
Halleluuja, halleluuja 
Halleluuja, halleluuja 
  
Viib vahel vaikus vaenult väe 
ja toores jõudki tõstab käed, 
kui tunneb, kuidas tummalt tuikab tarkus 
  
Hääl hõõgub, sosin kõrvetab –  
viis valjenedes hümniks saab 
Sa julgel rinnal laula – halleluuja!  
  
Halleluuja, halleluuja 
Halleluuja, halleluuja 

LUULEKOGU “TÄIUSLIK JA TURVALINE”

Tuuli Taul, 2010. Kirjastus Värske Raamat, toimetanud Triin Ploom.


Debüütkogust “Täiuslik ja turvaline” (2010) leiab nii armastus- kui ka linnaluulet, lüürilisi ja sotsiaalkriitilisi noote, mille seob ühte isikupärane vaatenurk ja mäng situatsioonide ning valitsevate hoiakutega. Kultuurimeedias tõstatas “Täiuslik ja turvaline” elava keskustelu kirjanduskriitika printsiipide üle, tõustes kirglike vaidluste tulemusel Sirbi 2010. aasta kajastatumaks kirjandusteoseks.

Tellimiseks saada kiri aadressile info@tuuli.ee.

 

 

 

LUULEKOGU “6m2

Tuuli Velling, 2013. Toimetanud Triin Ploom ja Carolina Pihelgas.
 

Luulekogu oli kingituseks CD "Kuus ruutmeetrit põrandapinda" toetajatele. Selles on puudutatud elu Euroopa idaserval, poliitilisi ja kultuurilisi võimumänge, samuti kirjutatud poeetilisel ja kohati humoorikal moel lahti mosaiigikilde siinsest argielust.

Raamat ei ole saadaval.

TEKSTINÄITEID

kui on üldse olemas ajalisuse seadus 
siis see on

kõik maailma intensiivsed tunded
võib elada läbi ühekorraga kell kolm öösel

kõik maailma 
armastusavaldused 
hüvastijätud 
puudutused orgasmid 
elude algus ja kiire lõppmäng
kell kolm öösel

kõik maailma intensiivsed tunded
laulud kõik luule kõik kell
kolm öösel

kõik mälestused ja potentsiaal
sosistatud ööülikooli saated kõik 
uhke pateetiline ja 
kordaminev

konspektide tähetants 
a-st ü-ni nullist lõpmatuseni
raevukad unenäod
valesti saadetud sõnumid
kell kolm öösel

võpatades ärkamised
ja käed vastu sooja selga
hoidmised 
kojutulekud ja varingud
õhtusöögid ja veinisõõmud kell
kolm öösel

tappev üksildustunne elustav
inspiratsioon
roomajad seintes loomad voodis
autod joodikud vahaküünlad
minutiosutid e-kirjad
toataimed värv valgus
pimedus intervjuu jumalaga
võtme hääl lukuaugus
parim enne möödumine
kell kolm öösel

tärkavad asjad 
kell kolm öösel

mitte kunagi maailmas
mitte midagi muud ei peakski olema
kui kell kolm öösel  

suur neljapäev oli aga
jumalast hämaralt ükskõik
talletasime end tantsides
linnakanga edevatesse
mustritesse
mis komponentidest joogid
mis näoga inimesed
ei mäleta
ainult et calvados
oli nelikümmend viis
ja suure klaasi serval 
põletas huuli valuannus 
remarque’i

koju minnes surus 
kevadtuul viaduktil 
oma kannused 
inimestesse
viimane asi mida
enne uinumist tajusin
oli piibel öökapil

suurel reedel seisin 
peatuses 
ja mineraalvesi kihises 
väsinud soontes
nagu oskus ärgata
kaks minutit enne kella – 
need asjad mängivadki 
elus suurimat rolli

bussi sisenes mees kes
tahtis rääkida jeesusest
küsimata meilt luba

head inimesed
ütles ta pidulikult
me kõik siin
maa peal
vajame jumalat...

valjuhääldist kostis:
kosmos

turtsatasin

jumal on siiski
eestlane 
ja naine

mu kullake tahtis saada
filmistaariks
ja tegi selle nimel tööd

tööd teksti ja tööd iseenda
iseloomu ambitsiooni iluga
tööd minuga

hamletis mängisin kolpa
kullakese kõrval jõekaldal
istudes

williamsis tegin ära
kogu klaasist loomaaia
tões ja õiguses olin
tõde

surevat kullakest kandsin
kätel ja oleks ka kuusekest
mänginud 
kogu metsa
kehastanuks üksinda 

aga nüüd mu kullake teeb 
venetsueelas seepi
ja mina laulan taanilinnas 
merekallaste laulu 

ei kuulnud kullake kunagi 
et isegi orjade koori
ohanuks ta pärast 
ja end režissöörile oleks lasknud
laenutada parema
rolli nimel

mu kullakesel on ricardo
päikesest pleekinud bakenbardid
ja slepis rosade suudeldud 
ploomihuuled

ei tea veel kullake
et oma peaosa mängis kord
noorena ära 
kui harilik eesti romeo

ja mina olin tal peos kui
halvav mürk 

kas sina ka ei mäleta
mis on armastus

raamatutest loen
et ta on olemas
tänavatel pole
teda kohatud

ükshaaval laperdavad
närbunud kimpude
õielehed mööda
vihmaveelompe
kuni katavad 
hulkurite näod

kas nemad mäletavad
mis on armastus

armastus on pohmell
armastus on taksosõit
koju andestus unustus
võõrutusravi
tumm telefon
une pealt surnud linn 
lõhnavad linad ja
saabumata hommik

mäletavad hulkurid  

punaste kingadega viiuldaja
need force majeure lisaloo neli minutit
olin sinusse jäägitult armunud

sul olid mu armsama kehakuju
ja kartulikoorejuuksed
silmil

langesin esireas 
magamatusest kurnatuna
südantläbistavate
poognatõmmete ohvriks

helid
nagu armunooled
kirglik armastus käristas
jõhve pooleks

pärast lõpu lahvatavat
vaikust 
tõusin ühes teistega püsti 
ja kutsusin sind kolmandat 
korda tagasi
(usu – teadsin sinust 
palju rohkem kui nemad)

püüdsin su peidetud naeratust
piilusin balkani hinge

lootsin et
sinagi tunned mu 
plaksutustest ära
kui ka ei vaata ritta üks
kohale kuus

mul olid omad märguanded
täpselt nagu kõigil nad olid
tagapool
(love’s not a competition
but i’m winning)

teistmoodi oli olla siinpool saali
tulejoonel
üks sadade hulgas oh
omadega sügavalt sees

jää viiuldaja jää 
mängi mulle mustlasviit
jookseme mööda öise
kunstimuuseumi tühje saale
armatseme maalide all põrandal
keeled purunemiseni pingul

koju tagasi sa sel
kevadel ei lenda 

see mees keda sa vastasmaja ribikardinate vahelt
näed magab katusekorteris oma
sülearvutiga

ta paitab macintoshi helevalget keha ja
sisestab õrnalt usb 

ta võtab hiire pihku
mängib sõrmedega klaviatuuril
nühib ninaga touchpadi
ta laseb jahutussüsteemil endale
kõrva puhuda

ta vajutab enter enter enter
kuni punane tuli annab
märku kuumenemisest ja
vahemälu haprusest
tehnika ja tunnete ees

ta libistab sõrmi mööda
tühikuklahvi ta surub cd-ketta
küljelt jõhkralt sisse mille järel 
nad mõlemad kuulatavad 
hetke

muusika mängib joovastavalt
vedelkristall pragiseb hingeldustes
üha kiirenedes jookseb
tsükliline horisontaaljoon oma
lõpu poole
5% 30% 75% 76% 100%

emaplaat annab niutsudes alla
miski täidab maci keha see võib olla
ka bryan adams või viirus
ta on nüüd päriselt rüperaal 
ja sellest teadmisest 
kohiseb kõrvus elekter

mees vastasmajast tõmbab
keerdunud voolujuhtme voodile
ja uinub
ta kõhu peal ohkab
rahuldatud valge macintosh
läbi tuksuva masinaune

see mees keda sa vastasmaja 
ribikardinate vahelt näed 
läheb homme öösel salaja kontorisse

teadagi miks