Su silmavaates on ainult nälg
ja klaasist keha on kriime täis.
Vala hõbeda sisse jälg, 
et keegi ammu siin ruumis käis.

Ainus olija toas on ära,
ta sees on alles vaid teised veel.
Üks minut vaikust ja aasta kära
on võrreldavad sel veidral teel.

Andke ruumi
kohtuda iseendaga.

Ainus olija toas on ära,
ehk juba homme on tagasi.
Ta hetkel seisatab üksi säras,
vist sulgenud silmadki vagusi.

Libise ja liugle –
ees on lõputuid öid nii palju,
vaid libise ja liugle,
ees on jooke ja naeru ja nalja.

Vaid libise ja liugle –
kus on tema, sinu ainus, sinu kallis,
kui sa libised ja liugled?
Sa tead ju küll.

Libise ja liugle –
ees on hullutav lend pea hommikuni.
Libise ja liugle,
ees on unustus suur kui uim või uni.

Libise ja liugle –
kus on tema, sinu ainus, sinu kallis,
kui sa libised ja liugled?
Sa tead ju küll.

Ta on üksinda,
on jälle jäänud üksinda.

Ja sina libised, libised,
liugled ja libised,
tantsid ja libised
katkisel jääl.

Ees on jooke ja ränka pohmelli,
elu on teadagi lill.
Küsib kelner, kes šampuse tellis,
ja ütleb, kui palju on kell.

Kas ta magab, sinu ainus, sinu kallis,
kui sa tuled just nagu töölt?
Väga tasa sinu selja taga
ärkvel on terve öö.

Libise, libise, liugle ja libise,
keeruta, libise, liugle ja libise,
tantsi ja libise, liugle ja libise,
tantsi ja libise…

Kuni ta läeb –
ja ühel päeval ta läeb.

Jumalasse hakkad uskuma siis,
kui keegi läeb teispool piiri.
Tujuke ei tardu tuskuma siis,
kui toas elab vähemalt hiiri.

Kui sinu on maailma rahadevood,
siis tahad neid kellelgi anda.
Elu saab eluks vaid teisega koos,
ühiselt jaksate kanda.

Sa nädalat-kaks võid soolot elada küll,
üksinda puutuda linki
ja korteris kõndida, alastus üll,
huultel ei olegi minki.

Su lipsud las olla seal kapis üks kuu,
kes käivad su kodus, ei teagi,
kuid hiljem, kuid hiljem on miski muu –
süda jääb poolikuks peagi.

Peida süda suurde linna,
heida rinnust, lase minna,
siis on olla oivaline,
iseendas imeline.

Eksponaate mitte puutuda
ja mitte suitsetada!
Vahel läheb meelest,
vahel kisub vastupandamatu jõuga
näpud külge plastmodellile,
kelle seljas riided pole müügiks,
ainult vaatamiseks, ihaldamiseks
ja selleks, et veelkord pettuda
peegeldavsiledas pealispinnas.

Ka minu uks pole avali,
oma kleite hoian kapis,
kus kellegi käed neid ei puutu
nagu ka raamatuid.
Ära pühi tolmu, kui ma seda ei palu,
ära võta mu asju – need on minu asjad.
Palun jäta mind üksi,
ma olen niimoodi harjunud.

Elus läheb sassi elutuga,
kunstlikku hingamist oskad teha küll,
kinkides veel kellegi peale sinu
ühe nimetu öö.
Sobiva lämbuja leiad klubist 
või kinost 
või netist 
või poest 
või parklast 
või bussist
või taksost 
või pargist
või pubist, 
rannast 
või koolist 
või kontorist

ja siis

peida süda suurde linna,
heida rinnust, lase minna,
siis on olla oivaline
iseendas...

Sinu kõrval on hea
igal hommikul ärgata soojas toas üles.
Sinu kõrval on hea,
kui läbi mahedate lainete kannad mind süles.

Sa oled minu kõrval läbi kogu öö,
sa oled teistega ka!

Sinu kõrval on hea 
pikki vahemaid läbida, keerates rooli.
Ja su kõrval on hea 
ka nendel pidudel, kus ma ei tunnegi pooli, 

sest sa oled minu kõrval läbi kogu öö.
Sa oled teistega ka!

Kord sind kohtan tantsuhoos,
vahel nuusutame eetrit mamma pool.
Viigu saatus lahku meid –
ootan alati su rõõmsaid uudiseid!

Sest su kõrval on nii hea,
su nuppe vajutada tean ma.
Sest su kõrval on nii hea,
su nuppe vajutada…

Valgeid, nii valgeid õisi lumena 
mu jalge ees maas on nad taas enne suve
ja kuis võiksingi õhkõrnal haprusel sammuda.

Palgeid mu palgeid on paitamas tuul,
nõnda malbena veel oma teel väsib suul,
õhusuudluse toob sinult kaasa mu huulile.

Ja üks hetk minu peas nõnda rutuline
muudab külmunud maa muinasjutuliseks.

Valgus, vaid valgus võis tõrjuda hämaruse väe.
Nüüd ma näen, sind ma näen, olles ära 
tule üksainus kordki mu unne veel uitama.

Pelguse, selguse viis ainus puudutus mu peast,
sindki nean, samas tean –
varjuruudult tõid kui etturi valgele mind, valemängija

Ja su sõnad on nii allegoorilised,
et mu hinge hääl pentatooniliseks
muutumas on...

Vees, mille valasid klaasi,
päikesetõusu eel peegeldub taevas.
Mees, kes sa kadusid taas siit,
vahel kahtlen, kas oled sa väärt
üldse nii palju vaeva...

Õu on mu mineku ootel,
tulpidel piisad on reas 
justkui väikesed helmed.
Kõu võtab madalaid noote,
öisest vihmast on teed
nii värsked ja selged.

Jooksen su poole, jooksen su poole,
unustan vaeva ja hoole, vaeva ja hoole,
väsinud sinust ja endast, sinust ja endast,
ometi jooksen su poole.

Jälgi jätmata teele, jätmata teele,
pilti lompide veele, lompide veele,
tuuled on külmad ja niisked, külmad ja niisked,
kui ma jooksen su poole.

Vees, mille valasid klaasi,
päikesetõusu eel peegeldub taevas.
Mees, kes sa kadusid taas siit,
vahel kahtlen, kas oled sa väärt
üldse nii palju vaeva...
Nii palju vaeva…
Nii palju vaeva...
Nii palju – 

Igal pool on vaid pori,
kadund hool, jäänd vaid kuri.
Meri hall paistab siia,
lainevall paiskub liiva.

On sadu pilvi üle minu käinud täna
ja sadu silmis – mind vihm ei lase elu näha.

Mu rõdu all ühtäkki peatub keegi
ja taevas hall, näib, et vist teda nukramaks ei teegi.
Sa tule ka, ta lausub, ja lähme joome klaasi veini,
mispeale ma, mispeale ma kesk vihma seisma
hetkeks jäingi.

Ma vastan – ei, ei tule, kuni tänav püsib märg.

Hoia käest, kui kord lahkud siit,
kõigest väest – aega saab peatada.

Jääd mu pääle kui siidmust öö,
jään su pääle kui kaitsev loor.

Kunagi harjun hoidma sind kaugelt,
veel ei saa minna ja mitte nutta.

Saatuslik ootesaal
ma tulen su juurde kord tagasi
lõppjaam, terminal
olen su juures mõttes tagasi 
iga päev, iga tund (iga päev, iga tund)
öökuumas sajab lund
mu nahal sulab jää

Ma tunnen pulssi seiskuvat
stopp-kaader keset inimmassi
Näen, kuis lahkub kiirendades rong
ja kukun kokku nagu nukk

mu poole joostakse 
keegi kummardub mu üle
ja kuivad portselanist põsed
niiskeks pühib koristaja 
mopp

kihutad ära mu juurest
ei ole mõelnudki nii suurest
armastusest, mis põleb
armastusest, mis põleb

maailma vihmad jäävad nutma
mu peale peale peale

Ma pole leidnud
pole leidnud ühte nuppu sinu küljes

On mõned hommikud, millest läed läbi kui võist
sul kannab tiib
Hakid ei kisenda, õunapuud kannavad kõik
suur zen üks viiv  

Tujukad naabrid ei tusatse, riigikord peab
õlgu paitab tuul
kontorihoonel kontuure päiksekiir veab
sul laulud suul

Mõtetes püsib see hommik ka pimeda eel
mantrana kajana kaigub ja keelitab teel 
raevukas hämaras linnas ja tardunud maal   
jälitab, ahistab, piirab, ei väsi, sest sa
õnne eest
joosta ei saa 
kiirem on ta 
sul kannul hulgub
trotsides teed
tundmata süüd
su hingega
mängib
kuni kaobki
valvsus

niisamuti kui 
nukrus on ta
alati siin
just ümber nurga
naerab ja näeb
sirutab käed
su järele
rõõm on sama tõene
kui kurbus

Nagu kahvataks päikese palg, kui käe
annad mõtlikult pihku ja lõõskav päev
noolib mustikasuud ja su kullatud juus
teeb kadedaks õied mu peos.

Tüdruk väike, kuid pilgus on maailm lai,
sellest pudeneb tarkust ja võõraid maid.
Ühel päeval on keed sinu kaelas ja teelt
viipad enne, kui kaugusse kaod.

Oma viimaseil päevil ma ootan sind,
tuled tagasi, võõram, kuid väega hing.
Sinu õhkkerge lend kutsub järgima end
üle minekut hõikava maa.

Läinud on kuud, küpsenud aeg
ja murtud luud on võtnud kokku end liita
Raudse pendli sees end ilmutav tiksude hääl
öös uinutab, aol ta tuhmi virgumist veerib

Ammu söödud road
kraed ja käised kroogitud
see minek on kerge nagu linnu lend
on ammu surnud toad, kuid elab mees

Mis jäänd, on heitlik uim, pettepilt, miraaz
üks vaikne hääl end poetab ikka veel unne
Alati kauguses ta kutsub ja küsimus jääb,
kas loota veel või surra pooleldi vaevas

Otsib  ta  sõpra ammu kaotatut
või seda, kes siiani on võõras veel?
Ei reeda suu, kui hing ka nime teab

Suspicious of the course of history, present and future, half-crazed humans have the tendency to break all kinds of things before they actually crack. Their catastrophic mental and physical dexterity influences their emotions, their relationships, their possible success, benefits and happiness, their new cell phones that they wrack against the wall in anger, their fragile Chinese porcelain on the windowsills that falls down by the slightest touch of the owners. If you fear it, attack it. If you need it desperately, reject it. If you hate yourself, break yourself. It is safer to have it broken. 

Broken men's
broken song

The clock is ticking, its minute hands silently cracking in the beat of broken universe. Breaking is poison, breaking is power, it is the step that you take on the road that will never be built. It is the box of domino bricks that you buy having in mind not the game itself but the possibility of settling the bricks in a perfect line and then breaking the chain. When the walls fall, you feel relieved because it would never have worked anyway, you would not have won, you feel weak and human and nothing around you ever stays a whole, life is abating in unstability and doubts. So in the middle of the ruins of all breakable you sit and sing this 
broken song.

Most men play with the fire
few survive (the heat)
can you do it?

Most girls want to get married
less put their trust in love
can you do it?

Everyone seems off-balance
yet steady is strong
can you do it?

Knuckle down deeper values
(no shallowness)
can you do it do it?

Easy marks destroy your will
you concentrate
can you do it?

Inconstancy kills your army
be patient and breathe
can you do it?

Testing testing life's treasures
hope and love and faith
can you do it?

Testing testing life's treasures
hope and love and faith
can you do it?

Testing testing life's treasures
hope and love and faith
can you do it?

Feel free to go
feel free to close the chapter down
and tear out the pages of the story that you've been told

Listen to the outro 
listen to its silent flow
'Cause maybe it will guide your way
maybe throw you off the scent

It's a sound with its tail
in its mouth
A flavor that will last
The flavor of melting icebergs
and tender-hefted flight

It's the circuit on your lips
the blood in your endless veins
and listen, now it's beginning to
scintillate, to scintillate, to scintillate...

The cities of sound 
are being torn down 
(being taken down)
Leave those ruins behind
and step out to the light

Now the outro
will guide you
will tease you
will haunt you
and saturate you 

Veepiirile kerkib keerlev torn
häälekalt undab räästa all iil
viib vihinal lendu maast iidsed puud
vallatult hüplik on ta kulg
veel hoiab häält
oma mühava mantra jaoks
hoia eest, ta tuleb siit
ta tuleb siit
rahmeldab ja rahuneb
ja siis tormab aina edasi edasi edasi 
ees on valged väljad
sööstab luiteisse
silmad ja suu tuisuliiva 
karedat täis
nii käib see mäng

nüüd keerutab teel
ja tantsib
ta sammujäljed õhuski on reas
tolmuna
mis hiljem langeb katma maad
kui jäänud vagur tuul
nii soe, nii mõtlik ja nõrk
nagu polekski siin käinud torm
lahvatav äike ja tuhat tumedat varju kesk heituvat ilma 
ses marutöös
ta tulvavete muusika sai sängi jahedas jões 
ainus paik
kus kõik ka täheselge taeva all ei leidnud und
oli metsa murelik murd
oksalabürindi mustad jooned, rohul habras piisakett
ka koidu ajal peegeldamas ööd

Uinund maa kaugel all
on halli pilvepleedi sees
Kaasa rasked sajuveed 
on viinud kahvatukollase loojanguvalguse seal
Aga siin me silme all 
taevapaos särav tähevaap
helendab ja heliseb
ning lend viib meid pilvist noolena
üle linnutee, läbi öö

Päevade segunev värv
ja külma öö kirgas lõikav joon
Kõigest mis oli saab pea üksainus lend
üle tumeda maa, üle tumeda vee
Ja just siin me silme all 
taevapaos koidu värelus    
helendab ja heliseb
ning viib meid nüüd pilvist noolena
üle linnutee, läbi öö

Siuglev kaldarada
saared suured vabad
ladvad kahinaga 
kummardamas veele

Kumb on erk, kumb magab?
Näen sind kõhklevana
kaljud selja taga
varisemas teele

Rõkatab mu hääl
lõpmatuses lookleb
ees on ilmaäär
sööstan selle poole

Tõmme rebib maast
pööris tõstab taeva
udus langevas 
silman viimast laeva

Pilved vete süles
saavad lainevahuks
tõstad pilgu üles
hirmu surud alla

Keerlen valgusvihus
öö lööb helendama
ja mul on su poole pihud
sul on vaid vaja tulla

Rõkatab mu hääl
lõpmatuses lookleb
ees on ilmaäär
sööstad minu poole

Tõmme rebib maast
pööris tõstab taeva
udus langevas 
silmad viimast laeva

Kas ma ihkan taevast kuud?
On see pelk naiivne unelm?
Et meie vahel sõlmit’
Saaks vaikiv kokkulepe
Ma ei palu sinult kuud,
võid mind kutsuda realistiks.
See ei oleks muud kui lihtne
ümberkorraldus ja tehing 

Ühes majas ühes toas,
kuhu õhtuks kokku tulla,
oleks asemeid meil kaks
algul nii – küll hiljem jõuab… 
Ma ei arvagi, et kõik saaks olla klaar 
kui maine paradiis
Seda kohtab nõnda harva…
kui olla aus, siis mitte iial
Kuid kui sünnib kokkulepe, 
meie vahel, kokkulepe,
siis ehk argipäev ka armastuse toob.

Ma ei luba sulle kuud
ega vikerkaart või tähti,
ainult asjalikku rada
välja üksinduse veerest.
Saaks sinu poeg ka minu omaks
ja mu õlast sulle tugi,
see poleks ju nii halb –
meie koos?

Ühes majas ühes toas,
kuhu õhtuks vaikselt tulla,
poleks kohustusi liialt,
poleks muret ega sundi
Ma ei arvagi, et kõik võiks kesta 
kuni surm meid mõõdab
Sind ei püüaks eal ma petta, 
oled kaugelt liiga mõistlik… 
Kuid kui sünnib kokkulepe, 
meie vahel, kokkulepe,
siis ehk argipäev ka armastuse toob 
Ei pruugi olla see kui tundeist pulbitsev romaan,
kuid ehk argipäev ka 
armastuse toob 

On kõikjal musti tasse 
ja magamata öid 
Ma tuian toas ja pargiteel 
päevhaaval kuhjub töid 
Musta kohvi 
pean armukeseks nüüd 
Ei, ellu eal ei ärka 
mu saatus on see blues 
 
Ma varjudega vestlen 
ja vahel kogu öö 
Loen tunde siis ja minuteid 
mu süda vaevu lööb 
Musta kohvi 
kallan talle nüüd veel 
Mu hing on nõnda haige 
ja kaunis mõrkjas on meel 
 
Jumal ise näeb kuis naine ootab 
kui koju tee on kaotand mees 
kus hulgub ta ja kelle juures? 
kus on see baarilett ja 
vein ning sigarett? 
 
Ma kaeblen kogu päeva 
ja vähkren kogu öö 
On vastumürgiks nikotiin 
ja leevendust toob söök 
Musta kohvi 
on kõik põrandad täis 
See ajab mind hulluks: 
sa saabuda võid homme 
kuid kindlalt iial (ma) ei tea 

Kui latvu laastab marutuul 
ja juuri järab jäine suu, 
siis tuum, su hing, veel kindlamini kannab 
  
On vahel mets ka üksik puu 
Kui otsid jõudu, jäta muu 
ja endamisi laula – halleluuja 
  
Halleluuja, halleluuja 
Halleluuja, halleluuja 
  
Ei marmorlossi vaja meel, 
sul veendumus on kilbiks teel, 
kus kassikullast torne tõuseb taeva 
  
Ei sooja anna hiilgus suur, 
kui tühjus lõikab lihast-luust 
Sa täida maailm lauldes – halleluuja 
  
Halleluuja, halleluuja 
Halleluuja, halleluuja 
  
Viib vahel vaikus vaenult väe 
ja toores jõudki tõstab käed, 
kui tunneb, kuidas tummalt tuikab tarkus 
  
Hääl hõõgub, sosin kõrvetab –  
viis valjenedes hümniks saab 
Sa julgel rinnal laula – halleluuja!  
  
Halleluuja, halleluuja 
Halleluuja, halleluuja 

Vaid tuul, mis puudutab 
mind hetkeks uneldes –
vaid tuuleks
pean ma sind

Vaid vihm, mis 
joodab janust suud –
vaid vihmasajuks
pean ma sind   

Ainult hetk,
veelgi kaduvam
tuulest ja veest
on meile antud aeg

Üksainus hetk,
mis saab mööda just siis,
kui ta lõputus
on haarand meid

Vaid leek, mis hämaruses
valgussaari loob
vaid leegiks
pean ma sind

Vaid täht, mis kustus
kaugel öös –
vaid taevatäheks 
pean ma sind

Ainult hetk,
hapram tulest
ja tähisest ööst
on meile antud aeg

Üksainus hetk,
mis saab mööda just siis, 
kui ta tundub meile  
jääv

Mu ümber tuulena sa keerled,
uduvihma õrna
endaga tood

Ükshaaval tuhmuvad 
kõik tähed taevalael
Veel oled siin

Ainult hetk aastatuhande sees,
meie aeg, 
et hoida teineteist

Sind armastan nüüd ja praegu,  
sest tean, ühe hetkega see
kaob mul käest

Iial sa ära naerata,
kui su vastu krokodill on viisakas
Võimsad hambad reas, kurjad mõtted peas,
nahka pista sind ta plaanib nii muuseas

Vastu sa ära naerata,
ära peatu teel ning mütsi kergita
Sääred tee, kao kui tuul,
varju põõsas või puul
Lõpeb laul ja vaikib pill, 
kui viipab krokodill

Olla võid sa kõrgest soost
tunda kombeid ajaloost
Kuid pea meeles, et 
etikett,
kroonit' pea
neil', kes vees,
maitseb hea!

Sestap...

Vastu sa ära naerata
kui ka näib, et krokodill on viisakas
Võimsad hambad reas, kurjad mõtted peas
nahka pista sind ta plaanib nii muuseas

Vastu sa ära naerata,
ära peatu teel ning mütsi kergita
Sääred tee, kao kui tuul,
varju põõsas või puul
Lõpeb laul ja vaikib pill, 
kui viipab krokodill

Screaming headlines
Bytes and prominence
Daily dose of 
online existence

Exclamations
Fake exuberance
And still no answers

Competing tweets from
racing presidents
Kitten pics and 
deadly accidents

Information
Flooding evidence
And still no answers

Clicking ticking
noise of mankind
Mad 'hey mickey'
kind of mankind

Involved and searching
nifty mankind
And still no answers

News-and-knowledge-
praising mankind
Witty-memes-
in-making mankind

Asking-questions-
kind-of-mankind
And still no answers

Artificial 
unintelligence
Flat earth science
Sphere of influence

Pairs and poses
of your preference
And still no answers

Revelations
Final episode
4-year-olds
that write computer code

Endless feel of
tragic overload
And still no answers

Clicking ticking
noise of mankind
Mad 'hey mickey'
kind of mankind

Involved and searching
nifty mankind
And still no answers

News-and-knowledge-
praising mankind
Witty-memes-
in-making mankind

Asking-questions-
kind-of-mankind
And still no answers

Step by step we move 
along the lines 
like puzzled stars

Searching for a map
or hint to tell us 
who we are

Looking for a way
to solve the giant maze...

Fate, some say, it is
all written down
A plan divine

Trust the universe
You'll get what's yours
just read the signs

Yet ruler of the skies
prefers to improvise...

Life!
(is) singing to unknown tunes
(is) dancing with someone you don't know
and taking the risk of never knowing

Life
happens when you have other plans
When you are finally so sure
that all is fixed and works like magic

Praising plots 
and people well-secured
and settled down,

one forgets that 
sometimes even kings
may lose their crowns

Guess it's proven wise
to learn to improvise...

('cause)
Life!
is singing to unknown tunes
(is) dancing with someone you don't know
and taking the risk of never knowing

Life
happens when you have other plans
When you are finally so sure
hoping one day this all will make some
sense

like it did
right back in the pleasant old days 
when you, 
so naïve, (and) so young 
had a world still untouched 
by the force
of 

life!
and singing to unknown tunes
dancing with someone you don't know
and taking the risk of never knowing

Life
happens when you have other plans
When you are finally so sure
that all is fixed and works like magic

Life
accepting the twists and turns
when you have memorized your part
and suddenly someone starts a new song

Life
feeling so sad and lost
thinking of staying home tonight
but then hear a doorbell and say 'maybe'...